Liha on toitude kuningas, iga korraliku kõhutäie alus ja täiusliku toidulaua eeldus. Lihas on esindatud kõik jõu ja energia saamiseks vajalikud ained. Läbi aegade on liha kuulunud võitjate, elu peremeeste toidulauale.
Juba inimkonna algusaegadest saadik on liha olnud üks olulisemaid toidutegemise komponente. Esialgu kasutati metsloomade ja -lindude, seejärel juba ka kodustatud loomade- ja lindude liha. Pidevalt on arenenud toiduvalmistamise meetodid ja liha kulinaarse kasutamise võimalused.
Miks peaks liha sööma?
Tasub teada
Tähelepanekuid liha söömisest
Maailma juhtivad riigid sea-, veise- ja lambakasvatuses
Liha on muutunud eestlaste toidulaual järjest olulisemaks. Ühelt poolt on sellele kaasa aidanud suurem teadlikkus, teisalt küpsetamisviiside rohkus. Kindlasti mängib rolli ka kauplustes saadaolev lai lihavalik, mis ärgitab proovima uusi põnevaid maitseid.
Lihatarbimise trendid ja tavad on maailmas piirkonniti üsna erinevad. Paljudes riikides on tähtsal kohal veiselihast toitude valmistamine, teistes jällegi lambaliha. Eestis süüakse kõige rohkem sealiha, järgnevad broileri-, veise- ja kalkuniliha. Vähesel määral leiab poelettidelt lamba-, vasika-, küüliku- ja ulukiliha.
Läbi aegade on eestlased armastanud sealiha ja nii on see ka tänapäeval. Sealiha oli, on ja jääb eesti köögi alustalaks!
Keskmine eestlane tarbib keskmiselt 65 kg liha ja lihatooteid aastas, millest umbes poole moodustab sealiha. Sellele vaatamata müüakse meil ühe elaniku kohta poole vähem sealiha kui näiteks Hispaanias või Taanis. Kokkuvõttes süüakse mujal Euroopa Liidus kolmandiku võrra rohkem liha kui Eestis.
Maailma juhtivad riigid sea-, veise- ja lambakasvatuses
Eestimaise sealiha kvaliteet on väga kõrge ning seakasvatusse investeeritakse meil järjest enam. Eestis müüdavast lihast ongi valdav enamus kodumaise päritoluga. Eelistame kodumaist liha eelkõige usaldusväärsuse, värskuse ja kõrge kvaliteedi tõttu. Just nimelt kvaliteet ongi lihade valiku puhul kõige olulisem näitaja.
Kui vaadata maailma juhtivaid seakasvatusriike, siis on meie numbrid siiski üsna väikesed.
Teksti autor:
Enn Tobreluts